SA Seto Instituut

Pankjavitsa kalmistu andmebaas

Siia klõpsates avaneb Petseri luteri kalmistu andmebaas Täienda andmebaasi

Pankjavitsa kirik ja kogudus

Pankjavitsa kirik, 2019.
Foto: Toomas Tuul

Kasutusel ka nimevariandid Pangevits, Pang´avitsa (Паниковичи). Kalmistu asub küla südamest ja kirikust mõnisada meetrit kirdes vana Potalova‒Troitsa tee ääres.

Pankjavitsas on olnud aegade jooksul mitmeid kirikuid, kuid need on kõik eri põhjustel hävinud. Pankjavitsa esimese puukiriku olevat püstitanud Petseri kloostri ülem Kornelius aastail 1539‒1541. 1697. aastal teisaldati sinna puust Taeluva kiriku hoone ja asutati kogudus. See Püha Nikolai kirik (церковь Святого Николая) sai Vabadussõjas kannatada ja kiriku varad rööviti. 1924 remonditi kirik Eesti valitsuse toel. 1935. a kirikureformi tulemusel jagati kirik kaheks: seto Püha Nikolai ja vene Püha Kolmainu koguduseks, jumalateenistused toimusid vaheldumisi pühapäevadel. 1936 alustati kiriku ümberehitusega; 1939 sooviti ehitada eraldi kirik, millest rahapuudusel loobuti. Kirik hävis 1944. aasta augustis. Peale II maailmasõda hakati Pankjavitsas jumalateenistusi pidama palvemajas. Seto ja vene kogudus ühendati ühiseks Nikolai-Kolmainu koguduseks. Palvemaja korrastati 1950, samal aastal püstitati ka kellatorn, kuhu toodi kellad Taeluva kirikust. Kiriku enda kellad olid 1944. aastal tulekahjus alla kukkunud ja need rööviti 1947. aastal. Kuninglikud väravad saadi 1973. aastal Petseri kloostri Uspenski peakiriku abikirikust. Praegune kirik valmis 2009. aastal.

Koguduses oli 1885. aastal 2574 liiget, kellest 1055 olid setod; 1907. aastal 3662 liiget, kellest 1260 setot; 1935. aastal oli Pankjavitsa Püha Nikolai koguduses 3009 setost (eestlasest) koguduseliiget. Sel ajal oli Pankjavitsa üks arvukamaid setode kogudusi.

Kalmistu

Aerofoto Pankjavitsa külale ja ümbrusele 1000 meetri kõrguselt, 21. juuni 1929. a.
Kalmistu on märgitud ristiga. Foto: Eesti Sõjamuuseum, KLM F 1034:1/137
Pankjavitsa kalmistu, 1976.
Foto: ERM Fk 1780:89, Rein Olli

Pankjavitsa kalmistule on maetud peamiselt ümberkaudsetest seto küladest, millest suurimad on Pankjavitsa, Ugar′ova, Lõkova, Kiirova ja lisaks enamusest Luhamaa nulga küladest. Luhamaa rahvas kuulus pikka aega Pankjavitsa kogudusse, ent kuna see oli venekeelne ja asus kaugel, taheti kirikut lähemale. 1920. aastate lõpus asusid kohalik kool ja orkester kiriku ehitamise rahastamiseks korjandusi korraldama. Korjandus oli edukas ja 1932. aastal sai uus õigeusu pühakoda valmis, peale seda maeti Luhamaa ümbruse küladest Pankjavitsa kalmistule veel vaid harva.

Kalmistu nimistu koostamise käigus 2022. aastal loodi nimekiri kalmistul olevatest seto nimedega ja nimedeta hauaplatsidest, kokku umbes 280. Kokku on kalmistul tähistatud hauatähistega (hauakivid või ristid) üle 560. hauaplatsi. Välitööde käigus fikseeriti 276 isiku andmed, mis oli võimalik hauatähistelt välja lugeda. Kahjuks on paljud kalmud markeeritud vaid nimeta ristidega.

Viimastel aastatel on kalmistul käimise teinud keeruliseks asjaolu, et sinna pääsemiseks peab läbima piiritsooni, kuhu sisenemiseks on vaja piiritsooni luba.